Kerjus

''Kui vesi lastakse basseini, siis ega me keegi ju põhja vast ei vaju, hakkame ujuma, igaüks ise vaatab, kes selili, kes käpuli või kes vehkleb niisama, üldpildis on vesi soe, aga lõppeks uppuja päästmine on uppuja enda asi... No see on ju tegelikult ying ja yang ... Nagu Peter Brook oma ''Tühjas toas'' on öelnud, et ''you never know''. Eesmärk on saavutada seda keskaegset fluidumit, see fluidum ongi tegelikult peategelane. Kui ta tekib, siis on suurepärane, kui ei teki, siis ... on aeg küsimusi küsima hakata.''
-Lavastaja Priit Võigemast

Ja üldse, mida kuradit, ma küsin? Ma ei lase endale mehi peaaegu üldse lähedale. Ma ei hoora nädalavahetuseti ringi (kuigi vahel tahaks), kuid võimalusi on alati mu ümber olemas. Ja siis, kui ma ühe, täiesti pahaaimamatu valiku teen, teen selle nii turvalise, et see on võrreldav minu ühiskonnaeksami valikuga üheksanda klassi lõpus, võtan seda nii vabalt ja loomulikult nagu... Siis ma saan mööda näppe, pead ja jalgu. Ja vasaraga pähe. Ja läraka viinamaigulist sülge ka südamesse. Nii.. banaalne, väga banaalne, nagu Lev Tolstoi ''Anna Kareninas'' kirjutas.
Ja enda lohutuseks saan ma öelda et.. ei saagi midagi öelda. Võib-olla ainult seda, et see ei tähendanud ju nagunii minu jaoks midagi ja kui metafooridest kaugemale liikuda ja asjast otse rääkida siis: Ma käisin temaga ju nagunii ainult ''Lugu labajalga'' ajal, ülejäänud ajast käis tema minuga ja üldse oli see ilus ainult sellel päeval, mil see algas. Kõlab vahvalt.
Nii et siit ma lähen, jalutama Saustinõmmele, emaga. Homme tuleb Krissu ja jätkan halamist talle. Ja tõenäoliselt saan samapalju tagasi. :)

Dixi

Oled-oled Paide

Sorri siin on mingid imelikud vahed, aga allpool on pilte ka neile, kes lugeda ei oska! :)

Linda ja Mari on nüüd tagasi. Aga enne liikusid nad edasi. Liiguti täpsemalt trajektooril Tartu-Mäo-Paide-Türi-Paide-Prääma-Mäo-Põltsamaa-Tartu.
Algas nii, et ühel suvaliselt õhtul hakkas Maril jälle igav. Ja siis ta luges Ennu blogi, kus oli kirjas, et talle võib külla minna NING kuna Maril oli Lindaga nagunii juba varasem plaan mööda Eestit hääletama minna, siis otsustatigi esimeseks sihtpunktiks Ennu elamine võtta.

Juhuks kui Enn:

a) neid poleks tahtnud
b) poleks nendega saanud olla
või c) neid poleks tahtnud ning öelnud neile, et ta ei saa nendega olla
mõtlesid nad välja ka varuvariandi - hääletada ümber Võrtsjärve, aga see plaan lükkub tulevikku, aga küll te sellest ka kuulete! :)
Igatahes, esmaspäeva hommikul vaarus Linda oma ÜLISUURE kotiga, mis õnneks oli pooltühi, Mari juurde ja neiud asusid asju pakkima.
Siis käidi linnas, osteti uusi riideid ja laulupeokraami, mindi uuesti koju, võeti oma kompsud ja seati suund Feenoksi poole, kus 18 + kraami osta. Lindalt küsiti doxxxi ja siis ta üritas oma õelapse tehtud tokumentiga, mita ära ei tohtinud kautada, neid asju osta, aga preili müüja ei võtnud vedu. Olid nad siis veidi pissed ja läksid salkosse, millele nad õnneks meeldivad. biig laav 4 evaaa
Siis sõideti Lõunakeskuse juurde, et maanteel koht sisse võtta. Ennist olid nad Lindaga arutanud, et mida täpsemalt tähendavad tätoveeeritud pisarad vangide näos. Mari arvas, et tegu on kahetsuspisaratega, Linda aga väitis, et need näitavad täpselt seda arvu, mitu korda on tüüp vanglas persse saanud. Igatahes Lõunaka poole sõites istus tüdukutest rida eespool 2 meest, kellest ühel neist oli nägu pisaraid täis tätoveeritud ning kes meiega rääkima hakkas. Just Linda väitele mõeldes pidi Mari-Anne kotist kiiresti Eesti kaardi otsima, et selle taga naerust ära lämbuda, hihi. Siis rääkisid neiud nende härradega veidi juttu ja tulid bussilt maha. Maantee äärde - juuksed lehvima - naeratus näole - näpp püsti ja umbes neljas auto võttis peale. Härra sõitis Tallinna poole ja oli nõus neid Mäo viaduktini ära viima. Vahepeal tehti ka peatuse Laevas ja igatahes - kõik sujus viperusteta. Viadukti juures siis - esiteks, me oldi valel pool teed. Teiseks, Paide jäi täpselt sinna tee peale, mis seal, kõrgel, asus ning treppide kasutamine on ju nii meintstiiiiiim.

Tegelt see värdjas oli veel suurema kalde all, Linda nägi nagu mägironija seal peal välja, Mari pidi oma koti talle vastu viskama, et ta tagurpidi alla ei kukuks.
Igatahes, rõõmsalt jõudsid neiud üles ja OH SEDA RÕÕMU. Neil Türini kõigest 18 kilomeetrit ja u 1 km sellest on hääletamiskõlbmatu.
Niisiis olid tsikid natuke pissed jälle. Aga ega midagi, nad kõndisid edasi ja tegid endale kummelitest pärjad ja leidsid koha, kust hääletama saab. Midagi juhtus väga valesti - 5 minutit seisnud, aga keegi ei peatu. Mõeldi siis, et äkki on viga pärgades, mis peas on. Nii, nagu Mari pärja peast oli haaranud, jäi seisma üks väike punane auto ja viis neiud Paidesse ära. Sealtsamast helistati Ennule, tuli välja, et oldi oma ööbimiskohale VÄGA lähedal, aga ei, Türi it was. Sõrm püsti ja järgmises autos istus VIST härra, kes lõhub Eesti kultuurimälestisi ja saab selle eest raha. Jeeee. Ja lõpuks oldigi Türil, sinna oli jõutud 2 tunniga, mis on täiesti NORMAALNE JU! Kohal olles helistati Ennule, kes veel kodus, aga oma kõndimistempo kohta üsna varsti kohal oli. Sihiks võeti Türi Ringhäälingumuuseum, ent tee peal märkasid tüdrukud kohalikku kaltsukat. Kuna ennist oli Tartus raha raisatud, mõeldi, et seekord tuleb sellisest kohast mööda kõndida, aga siis märgati silti 50 % ALLA ja ilmselgelt, viis neidude tee nüüd kaltsukasse, kust mõlemad said ühe salli võrra rikkamaks. Linda pidi enda omast endale kohe turbani pähe siduma. Vahva, kõndisid nad siis mööda Türi hoodi trillallaa-trullalla ja silt ''FIRMARIIDED'' ajas neid veel pikemat aega naerma. Kui muuseumi juurde jõuti, avanes kohutav tõde - muuseum on kinni ainult ühel päeval ja selleks MUIDUGI on esmaspäev, päev, mil 2 tartlasest piffi selle ukse taga seisid. Kättemaksuks löödi oma mustlaslaager püsti otse selle muuseumi trepile, kus sai esimest (sic!) korda joinditud selle reisi vältel (olgu veel öeldud, et tüdrukud olid kokku leppinud, et hääletades hääletavad nad 15 min kaupa, millele järgneb 5 min suitsupausi), samuti asuti esimest korda selle päeva jooksul sööma - vutimunad, krabipulgad, võileib sinepiga - üle tee oli burksiputka nänänä (OH EI SEE SINEP JÄI SINNA VIST MARI DIJONI SINEP GOD NO ENN SÖÖ SEE PALUN ÄRA SEE ON LIIGA HEA ET SEE NIISAMA ÄRA VISATA!!!!! - kirjutusmärgid no need) etc. Lõpuks nähtigi Ennu ja joosti talle pikemalt mõtlemata kaela. Proua direktori poeg ei saanud tüdrukutega kahjuks avalikus kohas läbustada, niisiis mindi poodi ja sealt edasi parki. Pargis tunnistas Linda üles, et tal on kohutav põiekas ja kuna aega bussini Paidesse oli u pool tundi, külastati ka Türi overloaded kaubamaja wowowow. Õigupoolest selle vetsu. Awsum indeed.
Buss - Paide - kuldne marps - Maksimarket, kus ootas rahutuid hingi Ennu ema mõistev elukaaslne, kes lastele (!) õlut osta viitsis. Kuid nii, nagu supermarketisse sisse astutud saadi avastas LINDA ET TA TELEFON ON KADUNUD FOR FUCKS SAKE JUBA TEIST KORDA KAHE NÄDALA JOOKSUL! No väga hull, siis ta märatses seal poes ja lõpuks saadi Linda telefon Ennu telefoni abiga kätte ja voila! - see oli bussi jäänud. Sõidetigi siis kiiresti bussiparki ja preili jooksis mööda seda ringi ja leidiski nii bussi kui bussijuhi, kellel oli ainult ÜKS vapustavalt sümpaatne hammas. Autos kohutasid neiud Tarvo? üsna ära , kuna Mari tegi üsna roppe nalju ja Linda naeris nende üle ja tegi samasuguseid vastu ja Ennul oli väga piinlik ja ta pidi mitu korda vabandama stiilis ''kõik treffneristid pole sellised ausõna-ausõna!'' ja üldse ta facepalmis väga palju.
Lõpuks jõuti ööbimiskohta. Rändureid tervitas tore kutsa Nässu, peale seda kohati ka direktori tagumikku, nägu jäi veel veidiks ajaks saladuseks. Siis anti hädalistele pmst oma pleissi võtmed mis oli Ennu surnud vanaonu maja, igati fun, kõik kohad olid tema asju täis, a mis peamine - seal oli INTERNET, mille abil sai mitu korda twitterdatud sellest, kui kick-ass kõik on, ja vinüülimängija, mis kahjuks ei töötanud, kuigi seda vägistati seal küll. Peale niisama töllamist ja jointimist asuti grilli kallale.

Umbes samal ajal sai ka lendamist harjutaud - ehk siis üks lamas maas ja kaks tükki tõmbasid ta korraga kätest püsti. Väga vahva oli taaskord
Siis käidi Ennu pere pleissi vaatamas - seal olid nagu HOBUSED ja LAMBAD ja faking KÜÜLIKUD ja palju lambasitta ka, millesse astuda sai. Ja 2 tiiki ka, millest ühe juurde pääsemiseks võttis Enn vikati ja saagis end läbi rägastiku sinna tiigi äärde. Tõeline machomees ulalala. Aga kuna kimbutamas olid nii sääsed kui muud tüübid LISAKS sitaks nõgeseid, mindi tagasi oma cribi, kus sai juutuubi abil diskot ja muidu lollusi teha.
Muuseas, avastati ka, et kuna suvel on Gen-club noortele üsna kättesaamatu, siis tuleb uus asutada. Sellest vahvast majast (või õigemini selle ühest toast, kus peatuti) sai N-Klubi. Hauu khuuul is thääät?
Siis mindi uuesti sääskesid trotsides välja selleks, et püssi lasta. WOOHOO western ja värki särki. Linda ja Enn olid suht kauboid jah. Lõpuks said kõik purgid külili aetud ja mindi uuesti tuppa. Siis asuti magama. Magama sätiti umbes mingi 3 tundi, ehk siis u kell 4 öösel hakkas Enn vaikselt norskama ja üsna pea ka Linda ja Mari aevastas seal niisama ja kuulas teiste hingamist.
Ja kaege nalja - ärtus kell 12!!! Olgu veel öeldud, et Mari oli oma isale lubanud orienteeruvalt kella kaheks Tartus olla. Nii igatahes ei juhtunud. Käidi jälle jointimas, riideid vahetamas ja siis algas Jamie Oliveri erisaade, kus erikülalisteks oli 3 fantaasiarikast treffneristi, kes keerasid kokku ühe suurepärase muna-pitsa aka omleti. Lamati natuke aega murul ja vahiti taevast ja siis pidid neiud tagasiteele asuma. Enn käitus taaskord väärikalt ja saatis tüdrukut nende hääletamispeatusse. Taaskord algas vahva vedamine, sest sellel maanteel LIHTSALT POLNUD AUTOSID ja ometigi tuli üks just nendele järele ja viis nad Mäo viaduktile. Seal otsustasid preilid hinge tõmmata ja istuti teepervele endale keerama. Järsku jäi seisma VALGE MERSU, kus sees olev noormees uuris preilidelt, mis neil edasi plaanis on. Ja nii said tüdrukud autoga Põltsamaale ilma, et nad hääletama üldse oleks pidanud. Põltsamaal otsiti Lindale põõsas ja tehti üks suic ja siis tagasi maanteele, kus sõitsid ainult faking rekad. Korraks olid neiud meelt kaotamas, sest rekad tegid suurt tuult ja korraks oli mõte, et äkki saab Tartuni rekade poolt tekitatud tuulega lennatud. Aga siis peatus tütarlaste ees üks vahva prillide noormees, kes nad lahkesti Tartuni ära viia soostus. Umbes pool teed laabus vaikides. Linda isegi korraks norsatas endamisi. Järsku viidi läbi selline dialoog:
''Kust koolist olete?''
''Treffnerist..''
''Kust?''
''Treffnerist noh''
WHJHADVKHDJN siis algas kohutav trall, autojuht hõiskas ''JEE TERE TULEMAST KLUBISSE'' ja nõudis neiudelt käpaplaksu lisades veel, et ta tegelt aimas juba midagi, sest tegu siiski nii asjalike preilidega... :)
Noorhärra oli kooli lõpetanud 2000ndal aastal, ehk enne uue maja valmimist. Samuti - ka nemad kasutasid sõrmuseid õlle avamiseks - nii et kutid, we're doing it right ;)
Kuna selgus, et kõik autosviibiad on vaata, et sugulased - said tüdrukud isegi sinna, kuhu nad soovisid - Emajõe äärde. Tartus sooviti üksteisele head teed ja neiud läksid ujuma. Ja seal nad väsisid väga ära ja neil oli kohutavaid raskusi enda vedamisega Mari poole, kus nad veidi hängisid, siis tuli Mari isa ja viis Linda kesklinna ja Mari maale, kes nüüd seal istub, end sääskedel süüa laseb ja kelle näpud nüüd kirjutamisest väsinud on :)

Dixi ja fuck you, kui kirjavead on!

Done

Ma mõtlen lihtsalt, et ma olen 9 kuud järjest mööda Rüütli tänavat tuhisenud. Iga päev kesklinnas olnud, aga see pole üldse hea. Sest tuleb välja, et Tartu ''vanalinna'' väärtused on mu silmis täiega kahanenud. Nägin üht pilti hästi lumisest Rüütli tänavast ja ma olin hämmingus - kas see saab tõesti nii ilus olla talvel? Nii pehme ja valge ja peaaegu et soe. Mina mäletan seda ainult jälga ja libeda, võrdlemisi pimeda ja konarliku tänavana, kus sai hommiku-ja õhtuväsimuses kõnnitud ja mõeldud, et persse jälle on liiv raputamata jäänud ja kuradi libe on.

Dixi

kõrbekauboi

kõndides üksinda Tallinna tänavail,
mõtlen, et homme siis ongi see päev
kus tõusen ma vaikselt ja sind ei ärata
pakin ma asjad ja ära siit läen

Mulle ei meeldi see, et kui ma muidu olen selline life-wonderer ja olen ammu endale selgeks teinud, et elada ei ole ei halb, hea ega raske vaid lihtsalt mõttetu, siis puhtpubekalikult päästab mind oma mõteteahelikust muusika. Ja mitte mingi suvaline. Vaid nendesamade inimeste muusika, kes on teinud minuga sarnaseid avastusi. Aga see on äkki hea? Näe, jälle olen omadega puntras. Keeruline on see, oma saba taga ajamine.
Hea küll. Ma ei hakka enam algusest-otsast-peale, kuigi ma tahaks siia nüüd diplomitöö vormis kirjutada, kuidas kõik ja mittemiski pekkis on. Samas lohutada oskan ma enda arvates alati ja mitte üldsegi halvasti.
Kui ma nüüd oma mõtetest kaugemale lähen ja räägin ka teiste mõtetest, siis - Lindaga alustame varsti oma trippimist. Näis, kas esimeseks ohvriks on Paide või hoopid Võrtsjärv, mille ümber me ringi kavatseme teha. Ja siis kunagi võtan ma Linda endaga kaasa ühele oma pereüritusele, mis tuleb puhtlabanemitte-eestlastlik jooming, kisa-kära, aga uhke on - annan vähemalt oma panuse tema silmaringi laiendamisele.
ja siis on meil 1 hipster-plaan ka stiilis spending-last-month-of-your-summer-at-home-and-having-fun-is-too-mainstream-go-to-work.
..aga näis, mis sellest välja tuleb. Kogu meie plaanist üleüldse. Meist saavad ju tunnustatud kirjanikud ka.
Mul ka juustekriis. Ma nägin ''Punamütsikeses'' ühte wild-or-no?-soengut, kus piffil olid u sama pikad juuxetised nagu minul, aind blondid, aga hea lahendus neile leitud - mingisse lambikasse kohta oli 3-4 rastapatsi kammitud. Tahan vist ka nii. Tegijaid ju leidub. Soovi vist ka. Mul ainult teie heakskiitu vaja.
Oh jah.. ma siiski ei saa aru sellest muusika võimust inimeste üle. Loll ja nõme ju veic? Samas ei ole. Sest nüüd, kus ma sain oma arvuti, mis on punki triiki täis ja nüüdsest ka veic ''Red Riding Hoodi'' saundträkke, pole mul enam ei igav ega halb tuju ega seda tunnet, et kohe jään haigeks ja suren ära ja siis on pask majas, kuna mu ema paneks mu kirstu täiega koledalt riidesse ja ta ei meigiks mind ka vist (no lainerijoont ta mulle joonistada ei laseks) ja siis peaksingi ma lisaks kõigile muudele piinadele olema veel seal hauas kurb selle pärast, et ma näen halb välja. Tõsi-tõsi, me ükskord isegi arutasime seda, mis ta mulle selga paneks ja siis ma hakkasin end kohe 500% tervema ja elujõulisemana tundma, sest jah.. jah.. ei olnud hea plaan tal. Samas ta üts, et jalga ei paneks ta mulle neid koledaid laibasusse, vaid pätid või pastlad. Tubli, ema.
Igatahes, iva on selles, et kui mul on muusika, siis ma ei mõtle neid mõtteid. OMG ma just sain aru, miks muusika head teeb. Ma ei mõtle siis neid mõtteid, ma mõtlen lauludele kaasa ja palju parem on olla. Damn, it was about time.
olx, peale sellist gigaposti tunnen ma, et mõistus on täiega vaesemaks jäänud. nii et piiis, aim aut, lalalala.

Dixi

Krambid

...ah fuck you, ma ei viitsi veel siia midagi kirjutada.

Kas elu on loodud vaid elamiseks?

Kell on kaks öösel ja ma alustan tänast lugu. Algas kõik nii, et Linda jõudis siia kuskil kell kaks päeval. Tõi mulle maasikaid ja puha ja siis me istusime ja jointisime ja olime niisama rõõmsad. Siis läksime linna, sest meil jätkuvalt polnud Kaubikule kingitust, kuigi sünnipäevani oli ca 2,5 h aega. Nii nagu välja saime hakkas vihma kallama nagu oavarres ja mõeldud -tehtud, läksime sekkaritesse pealisriideid otsima. Linda sai endale väga vahva mantli, mina mitte nii väga - ehk siis T-särgi ja koti :S aga selle peal sai Mait hiljem istuda nii et igatpidi õnnestunud ost :). AGA meil polnud jätkuvalt Kristjanile kingitust nii et läksime kergema vastupanu teed, läksime Universumisse ja hakkasime talle pilli valima. Korraks olime meeleheitel ja istusime seal põrandal ja olime väga kurvad, sest me ei suutnud otsustdada. Ah jaa.. tegelt meil oli talle 1 kingitus.. ennist olime kaltsukast mingi grusiini karp-mütsi talle osta, sest ta on ju nii tore juut :) Aga tagasi Universumisse - lõpuks suutsime talle ühe kõristi valitud, kuna see nägi nii perv fallos välja.. mõtsime, et see ehk presenteerib tema mehelikkust. Siis läksime enda kõhutäiteks toidumaailmast midagi otsima, vahepeal helistasime Tonisele, et ta meile alxxxi ostaks (sh 50 % Marguse kingitusest). Sõime, miitisime Tonise ja randomilt ka Bibiga, kes oli sama õel nagu alati. Salkost läbi ja siis bussijaama, tee peal liitus meiega Ginger. Siis bussiga Tõrvandisse, Bibi lükkas meid ca 2 km õigest peatusest maha ja siis me olime üsna lost. Läksime suvalise talu juurde ja küsisime teed.. tuli välja, et kõndida oli mingi 3-4 kilomeetrit.. kõndisime mingi 500 meetrit ja tuli teine talu ette. Mis seals ikka, läksime aia taha ja mangusime selaseid elanikke, et nad meid sinna puhkemajja ära viiksid - ja guess whaat- 1 mees viiski! andsime talle hunniku sente selle eest :) Jõudsime siis pärale ja hoovis istusid Kaup ja Margus. Margus, vana hoor, oli juba täis nagu kännuämblik ja keerutas ja loopis mind õhku.. nojah siis. Andsime kingitused üle ja alustasime niisama chillaximist. Linda jaoks lõpes see suht kiiresti ära, sest ta avastas. et ta telefon oli kuhugi ära kadunud. Ja kadunuks see jäigi. Vist jäi kuhugi metsapervele või selle mehe autosse, kes meid ära viis ja kus me nagu silgud pütis olime istunud (Linda istus Bibi süles lausa, me Ginguga niisama üksteisele kuklasse hingamas). Linda veel üritas oma telefoni leida, käis kellegi autoga seda otsimas, aga mis läinud, see läinud.
Rahvas jõudis ka kohale ja lõpuks olime kõik purjus. Laulsime jõe ääres igast laule ja kuttidele oli keegi poksikindaid kinkinud ja siis päris paljud said lõuksi ka seal. Vahepeal ajas Kuura Maitu taga, sest too oli talt joindi kõrva tagant välja peksnud, mõtlesin, et olen hullult kaval ja jooksen Maidule ette, aga ei, see härg jooksis minust otse üle, tulemus oli see, et lendasime Kuuraga mõlemad pikali, sain Maidult rindkerre korraliku obaduse (Ruuben oli valmis temaga sellest tõsisemalt rääkima) ja siis me vedelesime Kuuraga koos maas ja need, kes meid eemalt nägid vedelesid ka, kuna vaatepilt pidavat üsna naljakas olema. Jõgi oli seal kõrval.. sinna kukkus Bibi, kellel olid ujukad seljas ja siis üks härma tšikk, kellel olid lihtsalt riided.. tema oli mingi amelemise käigus sinna veerenud. Jeah.. kids.. alcohol is bad, you shouldnt dring alcohol. Tutvusin ühe laheda Maxi-nimelise kutiga ja veel persetäie inimestega. Mingi hetk hakkasime Rasmusega ära minema. Aga me läksime mingi tund aega umbes. selle aja jooksul jõudsin ma umb 8 korda Maitu kallistada, 4 korda Kaubikut, 3 kord Margust ja veel tuhat korda erinevad inimesi, kes lõpuks mu üle korralikult naerda said.. aga srsly, see aeg venis nagu kaameliilaaaa, mostly Tiina pärast. Lõpuks saime auto peale, Tiina jäi minu sülle ja mina hakkasin mõttes inimesi persse saatma. Siit ka väike lõik mu mõtetest:
Minge persse nüüd kõik, keda ma järgnevalt nimetan, sest te lähete mulle korda ja panete mu unustama, et elu, mida me elama oleme loodud, on niii mõttetuu. Minge persse selle eest, et ma olen valmis valama teie eest ja teiega koos iga pisarat, iga vere-ja hingepiiska, kui see teie elu veidigi kergemaks teeks.
Mine persse Kristiina, kellega ma saan teha parimaid tsunami crew nalju, kellega tunnen ma end nii kontrastis olevat, kes on just see lost-you-once-got-you-back-again-ja-nüüd-asendamatu-inimene.
Mine persse Linda, kes sa oled nüüd feik-ginger aga sul on ikka hing sees. Mine persse selle eest, et sa oled nii lihtne ja samas nii keeruline ja et sinuga on alati nii hea ja sõnu polegi vaja.
Mine sina ka persse, Enn, sest ma olen sinuga nii palju koos olnud viimati ja lihtsalt sinusse kiindunud. Mine persse selle eest, et kõik su sõnad lähevad mulle hinge ja selle eest ka,et ma sulle alt üles vaatan alati. Ja eelkõige mine sa selle eest kõige rohkem persse, mis sa mulle aknalaual ütlesid. Sa vist isegi ei tea, millest jutt käib, aga see on vist kenamaid asju, mida mulle öeldud onja sa ei aimagi seda.
Mine persse Birgitta selle eest, et ma leidsin 36-e inimese seest enda hingesugulase. Enda teisepoole, kes on minuga kannatanud sama valu, kes naerab minu rumaluste üle, kellega olen ma äravahetamisei sarnane, kuigi mul on kulmud, juuksed ja mitu lisakilo.
Minge persse teie - Merili ja Kati ning Linda.P- kelle pärast ma ei saa öelda, et mu klass on täiesti mõttetu, sest teie ei ole. Te olete suurepärased. Mine juba ainuüksi selle pärast persse.
Ja teie ka, vastikud üheteistkümnedikud, kellega on mitu korda koos purjok olnud ja kellest on saanud head sõbrad. Minge persse kogu selle tolerantsi ja headuse eest. Selle eest, et te meid Genis nii sõbralikult vastu olete võtnud, kuigi me oleme ''vastikud rebased''.
(''Sind on nii tore kallistada.'' , ''Kui sa nüüd lähed, siis pean sulle kalli ka tegema, sest muidu on nõme kui sa nii ära lähed.. '' ''Sayin aayoo, I'm Galileo'', ''Oh Emeri, miks tegid nii, võtsid telgi ja läksid sõtta.'')
Rain.. sa võid ka persse minna. Teadagi mispärast.
Minge üldse lihtsalt kõik persse, kes te olete osutanud vähimatki headust minu vastu. See on see lihtsalt.
Ja mis kõige tähtsam - mingu ma ise persse selle nõmeda blogiposti eest, mida ma juba pool tundi kirjutanud olen. Mingu ma persse selle eest, et ma toredaid inimesi persse saadan, värdjas mina.

Ma lähen nüüd magama. Homsest resideerun pealinnas. Ilusat elu teile.

Dixi

Price tags

Reedel juhtus nii, et ma sattusin ebamugavasse olukorda, lisaks sellele jäin ühele junior-rebasele 2 eurtsi võlgu, kohtusin kutiga, kellele on LV persse topitud, kohtusin ammuste tuttavatega ja kukkusin nende silme ees trepil (piinlik) ja käisin club Gingeris Kristiina sünnipäeval. Seal hakkasin end magama sättima juba kell 2 öösel, aga millalgi nelja paiku naases Linda Juliuse ja Maiduga, kellega me köögis juttu rääkisime ja kui nad ära hakkasid minema ja me tuppa läksime oli see lihtsalt niiiiii umbne, et magada seal küll poleks võimalik olnud. Henri pealt oli seda ka näha, sest ta oli mingi 20 minutit juba magamist teinud, aga polnud ikka õnnestunud. Niisiis võtsime Lindaga oma kompsud ja läbi öise kesklinna läksime magama Juliuse juurde. Seal rääkisime ka natuke juttu, siis jäime magama. Kell oli umbes viis. 15 min pärast ärkasin üles, üllatavalt hea oli olla. Mis seals ikka - närisin Juliuse hambapastat peale, ajasin riided - nii palju kui mul neid seal vedeles - selga ja alustasin oma walk of shamei bussijaama. Mingi onkel tahtis mu sinna ära viia, aga ma mõtlesin, et aega bussini nagunii korralikult, saab jala ka ära käidud. Ja voila! - bussijaamas saiakese ja energiajoogi kõrval avastan, et mu buss läheb arvatust pool tundi hiljem. Fuck my life I say. Korraga tuli hirmus uni peale, aga õnneks istus mu kõrval tädi, kes koos oma väljamõeldud kaaslasega minu väimust kommenteeris. Kuulasin siis seda. Sõit Tallinnasse möödus peale sellist ööd ilmselgelt kiiresti. Isa tuli mulle bussijaama vastu ja viis mu Viru McDonaldsisse. Uskumatu, kui elav Tallinn juba kell 9 laupäeval on. Esmalt läksin vetsu, et enda välimus seal passlikumaks teha. Seal aga kuulsin mingit prantsuse keelset möga, mis kuuldus nagu meie tüüplised prantsuse keele kuulamistööd. Ja siis ma olin nagu wtf, kus ma oleeen? Ja edasi tuligi välja, et selles asutuses ei olegi ühtegi eestlast. Ainult turistid ja vene taustaga töötajad. Awkward. Samas hakkas hea sõber klaustrofoobia kohale jõudma ja nööris mind juba kõrist, kui ma kassani jõudsin. Mõtsin siis, et nüüd on väga vaja ühte aknaäärset kohta, et minestamist vältida, aga igal pool istusin välismaalastest hipsterid, et kõik neid ikka vaadata saaksid. Oh kuidas ma neid people watchereid/wonderere vihkan :(
Igatahes oma pohmakõnneku olin selleks ajaks läbi teinud juba kahes linnas, lõpuks kohtasin Birgittat, kellega koos me kohtunikeks GAGi läksime. Seal oli.. huvitav. 2 väitlust, mida ma kuulasin oli ikka üsna tasemel. Inimesed, kellega ma viimases paneelis olin.. mitte nii väga :S
Pärast sedaaa hängisin iseendaga Estonia ees, nägin võrratut geipaari, kes hüppas ja laulis ja oli lihtsalt priceless.
ja sõitsin maale. Isa oli jälle soomes käinud nädala sees ja mulle paar kleiti toonud. Väga õnnestunud.
Kogu selle pasa peale:

Dixi