Kerjus

''Kui vesi lastakse basseini, siis ega me keegi ju põhja vast ei vaju, hakkame ujuma, igaüks ise vaatab, kes selili, kes käpuli või kes vehkleb niisama, üldpildis on vesi soe, aga lõppeks uppuja päästmine on uppuja enda asi... No see on ju tegelikult ying ja yang ... Nagu Peter Brook oma ''Tühjas toas'' on öelnud, et ''you never know''. Eesmärk on saavutada seda keskaegset fluidumit, see fluidum ongi tegelikult peategelane. Kui ta tekib, siis on suurepärane, kui ei teki, siis ... on aeg küsimusi küsima hakata.''
-Lavastaja Priit Võigemast

Ja üldse, mida kuradit, ma küsin? Ma ei lase endale mehi peaaegu üldse lähedale. Ma ei hoora nädalavahetuseti ringi (kuigi vahel tahaks), kuid võimalusi on alati mu ümber olemas. Ja siis, kui ma ühe, täiesti pahaaimamatu valiku teen, teen selle nii turvalise, et see on võrreldav minu ühiskonnaeksami valikuga üheksanda klassi lõpus, võtan seda nii vabalt ja loomulikult nagu... Siis ma saan mööda näppe, pead ja jalgu. Ja vasaraga pähe. Ja läraka viinamaigulist sülge ka südamesse. Nii.. banaalne, väga banaalne, nagu Lev Tolstoi ''Anna Kareninas'' kirjutas.
Ja enda lohutuseks saan ma öelda et.. ei saagi midagi öelda. Võib-olla ainult seda, et see ei tähendanud ju nagunii minu jaoks midagi ja kui metafooridest kaugemale liikuda ja asjast otse rääkida siis: Ma käisin temaga ju nagunii ainult ''Lugu labajalga'' ajal, ülejäänud ajast käis tema minuga ja üldse oli see ilus ainult sellel päeval, mil see algas. Kõlab vahvalt.
Nii et siit ma lähen, jalutama Saustinõmmele, emaga. Homme tuleb Krissu ja jätkan halamist talle. Ja tõenäoliselt saan samapalju tagasi. :)

Dixi