10 heures 43

Eile olid siin head inimesed. Krissu, Linda ja Johannes. Kristiina on haige, seetõttu kohati tõre, aga vähemalt käib ta ikka veel siin, jee.
Linda küllatulek oli lihtsalt kõige parem sõbrapäevakink! Ta tõi mulle šoksi ja oli niisama tore.
Igatahes enamus ajast me passisime arvuti taga, stalkisime Linda fb-s inimesi, panime Veiko mu arvuti dp-ks, tegime ta ühe pildi ka ümber. LOVE YOU! - hahaaha.
Siis käisime fastersis, Johannes tuli ja oh, mis nostalgia. Kitrr + laulud. Kunagi tekitasid need nii võiTmatu tunde. Seekord ka, aga veidi vähem. Vist sellepärast, et õhtut läbis ka minevikumeenutamise teema, Linda ka pärast ütles, et tal oli minust ja Jossust kahju, et meie klass laiali läks. Näete, kuidas 2 inimest stoovad välja 36-e inimese head küljed!
Mul on kahju, et ma pilte teha ei saanud, sest osad neist oleksid olnud päris head.
Kreete oli ka kodust ära, millest mul oli kahju. Kahju, kallis, et sa õppima pidid. Endal on täna prantsa arvestus. Kordamislehte lugedes tundub tehtav olevat, aga näis, mis ma õpetajale kokku pläman.
Seda ka, et tegelikult on üksi kodus olla vägaväga mõnus. Oleks elamine korras ka, siis oleks veel parem. Kahjuks, nagu ma juba mainisin, on mul kohe-kohe prantsa niisiis ma hoopis bois du thé et mange du chocolade et etudié. See viimane vist siiski ei tähenda õppimist. Aga no mida iganes.
Au revoir.

Olen kõnelenud ehk siis dixi