Ma ei pidanud vastu, vabandust. :(
Aga siiski-siiski käisin eile teatris. ''Oneginit'' nägin ma mingi sajandat korda vist ja ikkagi võpatasin ma peaaegu lakke, kui Lenski ja Onegin duelli pidasid. Ja kurat küll, mulle ei meeldi, kui venelasi mängivad japsid ja mustanahalised.. :S Takuya Oneginina pole siiski vist kõige parem valik, mis sest, et ta reie- ja tuharalihased on lihtsalt hämmastavad..
Kusjuures, teatris oli palju inimesi, kõik nii tuttavaad. J. oli ka seal, ja me käisime pärast veel ringi ja kokkuvõttes oli üks väga mõnus õhtupooli, arva, mis tahad!!
Eile sain veel ühe asja teada ja alguses hüppasin rõõmust lakke ja kukkusin kõigile seda jagama. Ja siis ma sain aru, kui nõme see siiski on, kui tühine ja mõttetu uudis. Ja täna hommikuks oli mu voodis uputus - meeleheite-ja pahameelelained lõid pea kohal kokku ja ma siiani ei ole suutnud endale sokke jalga panna.
Ilmselgelt olen ma heatahtlik inimene. Ja siiski juhtub igasugune sitt just minuga. Sitast rääkides - ema ütles täna hea lause, mitte küll minu kohta, aga ma leian, et see on blogispostitusse pääsemisevääriline - sitta pannakse ainult selle puu alla, mis kasvab. Tohoh.
Enamjaolt olen ma rääkinud eilsest ja sinna ka jään. Täna ma otsin oma matemaatika vihiku üles (loe: ei otsi, pühapäeva õhtul otsin üles, kuid ei täida) ning lähen koeraga trenni. Homme on mingid plaanid emaga. Emps on mul siiski nii tore.
Dixi
0 sinu poolt raisatud minutit:
Post a Comment