Question man

Heihei! Mu õudusunenäod Treffnerist painavad mind jätkuvalt ja ma palun igat nurgasasuvat tolmurulli, et see sisseastumise aeg juba kiiremini kohale jõuaks. Ma juba kujutan ette seda häbi, masendust ja iseenda altvedamise tunnet, kui saan teada, et ei saanudki sisse. :(
Muidu esineb TEISEL JAANUARIL café Shakespeare'is Taavi Peterson. Kaisat ma juba kutsusin.. Läheks?
Jõulud olid nummid, 1õhtu olin R. perega, sain korralikult süüa. 2õhtul olin maal, kus sain kaa korralikult süüa :)
Vanaema kinkis mulle raha, nii et ma ikkagi vist ostan endale Universumist koti, mis mulle õnne hakkaks tooma. Ja kui ma juba kaubamajja satun, siis võiks ma pastaka sisse tinti ka osta, siis läheks mu õnnepastakas taas käiku (kui ma selle vaid üles leiaksin).
Olen siin vahepeal elanud kaasa Keiti sündumustele, aga kuidagi ei oska oma seisukohta võtta - ju vist ei peagi. Jamps lihtsalt, kui vanematega ei saa läbi, samas on sama jamps ka see, kui ema käitub nagu parim sõbranna (igahommikused kaklused riiete ja kõrvarõngaste pärast - kogu päev saab rikutud). 
Tahaksin lähemalt teada saada Kon-Tiki ekspeditsioonist, AGA netis ei leidu midagi ja see tähendab seda, et peab minema raamatukokku, aga raamatukogust on mul vaja tervet hunnikit teisi raamatuid, mida mul ajaloo olümpiaadiga seoses tarvis on. 
Vahepeal treenin oma ajusid - käsin neil meelde tuletada, mis olid Sigatüüka nelja maja nimed (ühte ma ei mäletanud ja olin väga õnnetu), või selle ameeriklase nime, kes oli meie õpikus Berliini olümpiamänge kujutavalt pildidl jne. Teeb tõesti kurvaks, kui ei ole meeles. Aga vähemalt ma tean, kes on Sven Mikser.
Ja mida rohkem ma kirjutan seda rohkem ma muserdun, sest üha enam hakkan ma oma keelelises õigsuses kahtlema. 
Nii et peace, I'm out lala.