Aegajalt sõidan ma trammiga ja vahin inimesi. Inimeste vahtimine on diip 90-ndatest pärinev komme, mida ei viljele enam vaid Gucci prillide ja üleskammitud postmodernistlikud pederastid. Iga trammi astuv noor wannadiip on people watcher & wonderer. Oh I wonder, inimesed on nii veidrad, oh I wonder, maailm on nii kummaline. Leebemad variandid elavad Tartus, suitsetavad kodus viirukit. Sellised tsikid vaatavad enda ümber ja mõtlevad ''Ohhh neid inimesi, kõik on nii ühte nägu, nii pimedad. Silmaklappidega! Vaimu ei ole!''
Sellised ei lase end panna skaalale keskmine-alla keskmise-üle keskmise. Nad arvavad, et NEMAD ei ole mõõdetavad, neil on oma ainulaadne, unikaalne ja teistest parem isiksus...
Üks asi veel. Vein. Nad teevad vahet ainult punasel ja valgel veinil. Kuiv või poolkuiv on juba more sophisticated. Siis nad istuvad oma köögis, põranda peal, klaas veini käes, huuled lillakaks tõmbunud ja räägivad Sokratesest: ma tean, et ma mitte persetki ei tea!!
0 sinu poolt raisatud minutit:
Post a Comment